Kuidas Ruudi meie juurde tuli.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et juba mõnda aega olen kolanud kassiabi ja varjupaikade kodukatel. Kassi-isu oli noh. Kassi-inimene ka, ja kuna mu eelmise kassi Pintsli kadumine (kes elas meil 9 aastat), jättis hinge kurvalt tühja koha, siis hakkasingi uut kiisut otsima (sai ikka lause).
Tahtsime raudselt kassipoega, sest arvasime, et täiskasvanud kassidel on juba väga väljakujunenud harjumused, mida me ei pruugi kohe näha ja märgata, et parem on võtta poeg ja siis teda meie perega harjutada, et ikka lapsed omaks võtaks jne.
No otsisime tasakesi.

Eelmisel reedel läksime mu väikevennale sünnipäevale. Tõe ja õigluse huvides peab ütlema, et väikevend on väikevend ainult sellepärast, et ta on minust poolteist aastat noorem:D. No igatahes nägin ta maja juures jumala kobedat kassi kõndimas.
Emane? Emane.
Poegi on? Olemas? Tulemas? Ah, neid seal puuriida sees elab terve pinutäis, ole ainult mees ja püüa kinni.
Vahepeal käisid kassipojad maja lähedal ka, panime ühele silma peale. Selline valge, pealagi ja kõrvad mustad, saba ka, pluss kolm musta täppi selja peal.
Ainuke jama, et kätte ei anna kuidagi.
Ma ei tea, mismoodi, aga ühel hetkel tuli Jansa tuppa, kaelast saati veriseks kratsitud ja kassipoeg süles. Täpselt see, kelle me välja olime valinud.
Siis läks orgunniks....kodust kaugel, ekspromt kass võetud, millega transpordime? Vaja veel oli maale edasi sõita.....väikevend orgunnis mingise hamstripuuri, hea on et kassipoed pole meriseast palju suurem:D mahtus ilusti puuri ära ja sõit võis alata!
Kogu puurisistumise aja kass kisas....välja arvatud need hetked kui auto foori taga seisis....lõpuks võtsin ta sealt välja ja hoidsin süles, täitsa vakka istus, lõpuks jäi magama.
Maal sai käidud ja selle nädalavahetusega harjus ta meiega juba täiesti ära, hakkas mängima ja nurru lööma.....nüüd kappab mööda korterit ringi, närib saapaid, tapab sokke ja teeb kõiki muid kassitempe. Kaasaarvatud sääri mööda (ja seinumööda) ülesronimist.
Nimeks panime talle Ruudi.....keegi enam ei mäleta, mismoodi see nimi tuli, kindel on see, et minu mõte see oli. Sirelin tahtis panna Saabastega kass :D
Uku kutsub kiisut Tuudiks ja Jansa Rutsiks. Heal lapsel ikka mitu nime.

Kyllikese muinasjutu happy end.

Elasid kord poiss ja tüdruk. Õnneliku juhuse tõttu said nad omavahel tuttavaks ja armusid. Kohe. Nad olid koos kaua aega. Armumisest sai armastus. Nad olid mitu aastat väga õnnelikud. Kahjuks oli aeg vale ja nad läksid lahku.
Aastad läksid.
Poisist sai Mees, tüdrukust Naine. Kumbki elas oma elu, nad küll vahel kohtusid, kuid mitte väga tihti ja alati väga põgusalt...sest Naine teadis, et tagajärgede eest ta vastutada ei suuda.
Aastad läksid. Mees ja Naine elasid eraldi oma elu, abiellusid, said lapsi....oli paremaid ja halvemaid aegu, aga süda kiskus alati teienteise poole. Mees kolis vahepeal teise riiki elama, seikles, otsis õnne...mis jäi leidmata. Mõlemad olid õnnetud. Kumbki ei teadnud, et teisel veel tunded alles on. Mõnikord otsis Mees Naisega kontakti, aga Naine hoidis eemale ja vältis Meest, kuna uskus, et Mees otsib vaid meelelahutust.....kartis haiget saada.
Aastad läksid.
Naine tundis oma südames järjest rohkem, et pole eluga rahul, muutus järjest õnnetumaks ja rahulolematumaks. Ühel päeval tegi tema elukaaslane midagi sellist, mille järel Naine otsustas hakata otsima võimalusi sellest elust pääsemiseks.
Möödus veel aasta.
Naine läks tööle, tegi ettevalmistusi, otsis endale elukoha ja kolis ära. Juba enne kolimist oli ta hakanud Mehega tihedamalt uuesti suhtlema, peale kolimist oli Mees Naisele suureks hingeliseks toeks.
Mõned päevad peale kolimist sattus Naine suurte valudega haiglasse, millele arstid mingit põhjust ei leidnudki....Naine arvas ise, et närvipinge avaldus lihtsalt füüsiliselt. Sel päeval, kui Naine haiglasse sattus, tuli Mees teisest Eesti otsast kohale, et hoolitseda Naise laste eest kuni ema on haiglas. Sellest päevast peale Mees enam ära ei läinud. Nad ei leidnud ainsatki põhjust, miks nad ei võiks kokku jääda. Paljud nende tuttavad rääkisid, et oodake....inimesed muutuvad, äkki te ei armastagi üksteist enam. Mees ja Naine neid ei kuulanud, sest mõlemad tundsid justkui oleksid nad peale pikki eksirännakuid koju jõudnud. Nad teadsid küll, et tegid mõnedele inimestele haiget sellega, kuid mõlemad tundsid, et nüüd on aeg ISEENDA õnne eest hoolitseda.
13 aastat pärast tutvumist, kaotusi, leidmisi, eksirännakuid, Mees ja Naine abiellusid. Vaikselt. Ainult kõige-kõige lähemate sõprade juuresolekul. See päev oli vihmane ja tuuline, täpselt selline, nagu Mehele ja Naisele meeldib. Sellel päeval nad leppisid kokku, et nende liit on purunematu.
Mees ja Naine olid koju jõudnud.
And they lived happily ever after.