Elasid kord poiss ja tüdruk. Õnneliku juhuse tõttu said nad omavahel tuttavaks ja armusid. Kohe. Nad olid koos kaua aega. Armumisest sai armastus. Nad olid mitu aastat väga õnnelikud. Kahjuks oli aeg vale ja nad läksid lahku.
Aastad läksid.
Poisist sai Mees, tüdrukust Naine. Kumbki elas oma elu, nad küll vahel kohtusid, kuid mitte väga tihti ja alati väga põgusalt...sest Naine teadis, et tagajärgede eest ta vastutada ei suuda.
Aastad läksid. Mees ja Naine elasid eraldi oma elu, abiellusid, said lapsi....oli paremaid ja halvemaid aegu, aga süda kiskus alati teienteise poole. Mees kolis vahepeal teise riiki elama, seikles, otsis õnne...mis jäi leidmata. Mõlemad olid õnnetud. Kumbki ei teadnud, et teisel veel tunded alles on. Mõnikord otsis Mees Naisega kontakti, aga Naine hoidis eemale ja vältis Meest, kuna uskus, et Mees otsib vaid meelelahutust.....kartis haiget saada.
Aastad läksid.
Naine tundis oma südames järjest rohkem, et pole eluga rahul, muutus järjest õnnetumaks ja rahulolematumaks. Ühel päeval tegi tema elukaaslane midagi sellist, mille järel Naine otsustas hakata otsima võimalusi sellest elust pääsemiseks.
Möödus veel aasta.
Naine läks tööle, tegi ettevalmistusi, otsis endale elukoha ja kolis ära. Juba enne kolimist oli ta hakanud Mehega tihedamalt uuesti suhtlema, peale kolimist oli Mees Naisele suureks hingeliseks toeks.
Mõned päevad peale kolimist sattus Naine suurte valudega haiglasse, millele arstid mingit põhjust ei leidnudki....Naine arvas ise, et närvipinge avaldus lihtsalt füüsiliselt. Sel päeval, kui Naine haiglasse sattus, tuli Mees teisest Eesti otsast kohale, et hoolitseda Naise laste eest kuni ema on haiglas. Sellest päevast peale Mees enam ära ei läinud. Nad ei leidnud ainsatki põhjust, miks nad ei võiks kokku jääda. Paljud nende tuttavad rääkisid, et oodake....inimesed muutuvad, äkki te ei armastagi üksteist enam. Mees ja Naine neid ei kuulanud, sest mõlemad tundsid justkui oleksid nad peale pikki eksirännakuid koju jõudnud. Nad teadsid küll, et tegid mõnedele inimestele haiget sellega, kuid mõlemad tundsid, et nüüd on aeg ISEENDA õnne eest hoolitseda.
13 aastat pärast tutvumist, kaotusi, leidmisi, eksirännakuid, Mees ja Naine abiellusid. Vaikselt. Ainult kõige-kõige lähemate sõprade juuresolekul. See päev oli vihmane ja tuuline, täpselt selline, nagu Mehele ja Naisele meeldib. Sellel päeval nad leppisid kokku, et nende liit on purunematu.
Mees ja Naine olid koju jõudnud.
And they lived happily ever after.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar