Kuidas Ruudi meie juurde tuli.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et juba mõnda aega olen kolanud kassiabi ja varjupaikade kodukatel. Kassi-isu oli noh. Kassi-inimene ka, ja kuna mu eelmise kassi Pintsli kadumine (kes elas meil 9 aastat), jättis hinge kurvalt tühja koha, siis hakkasingi uut kiisut otsima (sai ikka lause).
Tahtsime raudselt kassipoega, sest arvasime, et täiskasvanud kassidel on juba väga väljakujunenud harjumused, mida me ei pruugi kohe näha ja märgata, et parem on võtta poeg ja siis teda meie perega harjutada, et ikka lapsed omaks võtaks jne.
No otsisime tasakesi.

Eelmisel reedel läksime mu väikevennale sünnipäevale. Tõe ja õigluse huvides peab ütlema, et väikevend on väikevend ainult sellepärast, et ta on minust poolteist aastat noorem:D. No igatahes nägin ta maja juures jumala kobedat kassi kõndimas.
Emane? Emane.
Poegi on? Olemas? Tulemas? Ah, neid seal puuriida sees elab terve pinutäis, ole ainult mees ja püüa kinni.
Vahepeal käisid kassipojad maja lähedal ka, panime ühele silma peale. Selline valge, pealagi ja kõrvad mustad, saba ka, pluss kolm musta täppi selja peal.
Ainuke jama, et kätte ei anna kuidagi.
Ma ei tea, mismoodi, aga ühel hetkel tuli Jansa tuppa, kaelast saati veriseks kratsitud ja kassipoeg süles. Täpselt see, kelle me välja olime valinud.
Siis läks orgunniks....kodust kaugel, ekspromt kass võetud, millega transpordime? Vaja veel oli maale edasi sõita.....väikevend orgunnis mingise hamstripuuri, hea on et kassipoed pole meriseast palju suurem:D mahtus ilusti puuri ära ja sõit võis alata!
Kogu puurisistumise aja kass kisas....välja arvatud need hetked kui auto foori taga seisis....lõpuks võtsin ta sealt välja ja hoidsin süles, täitsa vakka istus, lõpuks jäi magama.
Maal sai käidud ja selle nädalavahetusega harjus ta meiega juba täiesti ära, hakkas mängima ja nurru lööma.....nüüd kappab mööda korterit ringi, närib saapaid, tapab sokke ja teeb kõiki muid kassitempe. Kaasaarvatud sääri mööda (ja seinumööda) ülesronimist.
Nimeks panime talle Ruudi.....keegi enam ei mäleta, mismoodi see nimi tuli, kindel on see, et minu mõte see oli. Sirelin tahtis panna Saabastega kass :D
Uku kutsub kiisut Tuudiks ja Jansa Rutsiks. Heal lapsel ikka mitu nime.

Kyllikese muinasjutu happy end.

Elasid kord poiss ja tüdruk. Õnneliku juhuse tõttu said nad omavahel tuttavaks ja armusid. Kohe. Nad olid koos kaua aega. Armumisest sai armastus. Nad olid mitu aastat väga õnnelikud. Kahjuks oli aeg vale ja nad läksid lahku.
Aastad läksid.
Poisist sai Mees, tüdrukust Naine. Kumbki elas oma elu, nad küll vahel kohtusid, kuid mitte väga tihti ja alati väga põgusalt...sest Naine teadis, et tagajärgede eest ta vastutada ei suuda.
Aastad läksid. Mees ja Naine elasid eraldi oma elu, abiellusid, said lapsi....oli paremaid ja halvemaid aegu, aga süda kiskus alati teienteise poole. Mees kolis vahepeal teise riiki elama, seikles, otsis õnne...mis jäi leidmata. Mõlemad olid õnnetud. Kumbki ei teadnud, et teisel veel tunded alles on. Mõnikord otsis Mees Naisega kontakti, aga Naine hoidis eemale ja vältis Meest, kuna uskus, et Mees otsib vaid meelelahutust.....kartis haiget saada.
Aastad läksid.
Naine tundis oma südames järjest rohkem, et pole eluga rahul, muutus järjest õnnetumaks ja rahulolematumaks. Ühel päeval tegi tema elukaaslane midagi sellist, mille järel Naine otsustas hakata otsima võimalusi sellest elust pääsemiseks.
Möödus veel aasta.
Naine läks tööle, tegi ettevalmistusi, otsis endale elukoha ja kolis ära. Juba enne kolimist oli ta hakanud Mehega tihedamalt uuesti suhtlema, peale kolimist oli Mees Naisele suureks hingeliseks toeks.
Mõned päevad peale kolimist sattus Naine suurte valudega haiglasse, millele arstid mingit põhjust ei leidnudki....Naine arvas ise, et närvipinge avaldus lihtsalt füüsiliselt. Sel päeval, kui Naine haiglasse sattus, tuli Mees teisest Eesti otsast kohale, et hoolitseda Naise laste eest kuni ema on haiglas. Sellest päevast peale Mees enam ära ei läinud. Nad ei leidnud ainsatki põhjust, miks nad ei võiks kokku jääda. Paljud nende tuttavad rääkisid, et oodake....inimesed muutuvad, äkki te ei armastagi üksteist enam. Mees ja Naine neid ei kuulanud, sest mõlemad tundsid justkui oleksid nad peale pikki eksirännakuid koju jõudnud. Nad teadsid küll, et tegid mõnedele inimestele haiget sellega, kuid mõlemad tundsid, et nüüd on aeg ISEENDA õnne eest hoolitseda.
13 aastat pärast tutvumist, kaotusi, leidmisi, eksirännakuid, Mees ja Naine abiellusid. Vaikselt. Ainult kõige-kõige lähemate sõprade juuresolekul. See päev oli vihmane ja tuuline, täpselt selline, nagu Mehele ja Naisele meeldib. Sellel päeval nad leppisid kokku, et nende liit on purunematu.
Mees ja Naine olid koju jõudnud.
And they lived happily ever after.

Jansale....

8. mai. 2009.

Ilm oli suurepärane, just selline, millega oleks tahtnud olla tööl või kodus või ükskõik kus mujal, aga mitte koolitusel!
Ma ei tea, miks ma tol hommikul Sulle helistasin. Vist seepärast, et eelmisel õhtul olid Sa helistanud mulle ja ütelnud, et tuled Tallinnasse. Selle kõne lõppes tõdemusega, et kuna mul on koolitus, ei saa ma Sinuga kohtuda. Järgmisel hommikul võtsin miskipärast telefoni ja helistasin Sulle....mul oli ju koolituse keskel lõunapaus...tund aega.
Loengus istuda oli põrgupiin....eriti pärast seda kui olin Sinult saanud sõnumi, et oled kohal.
Kui paus tuli, olin lennates majast väljas. Nägin Sind hetk enne kui Sina mind. Istusid seal kivil, hallis pintsakus, päevitunud...ma ei mäleta, kas puudutasin Sind, mäletan, et oleksin tahtnud seda teha. Tundus, nagu poleks vahepealset kümmet aastat olnudki, nagu ma oleksin Sind näinud alles eile...nii tuttav, turvaline ja hea...Tollest hetkest ma teadsin, et olen kadunud...
Sa kallistasid mind. Mu süda oli ma ei tea, kus...igal pool, see tahtis rinnast välja hüpata...
Istusime kohvikus. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga see polegi oluline, Sa olid seal. Ja mina ka. See oli mu elu kõige lühem tund.
See oli päev, kust alates otsustasin tegutseda oma südame soovi järgi. Ma oleks olnud nõus ükskõik millise suhtega, midaiganes Sa välja pakud....pikamaasuhe, teise naise kõrvalt, midaiganes. Ole ainult minuga! Las ma tunnen seda tunnet, nagu neid kümmet aastat poleks olnudki. Hiljem tuli välja, et süda ei valetanud. Sa pakkusidki mulle suhet...kaugelt rohkem kui ma oleks julgenud uneski loota või oodata. Sa pakkusid ennast mulle....kooseluks, üleni, päriseks...Lohutusauhinnast sai peavõit. Ja möödunud kümme aastat kadusid vahepealt nagu neid polekski olnud.
Armastan Sind!

Jingle-bells!

Eilse ilusa ilma ja Jansa vaba päevaga mõtlesime miskit toredat peale hakata. Pakkisime piknikukoti ja mõtlesime, et lähme linnast välja. Aga kuhu? Vaekausile jäid Paldiski ja mingi pisike järveke Kuusalu kandis.....mõtlesime välja ja panime Kuusalu poole ajama. Ma võtsin kaasa cd-de kausta, et kuulame sõidu ajal, mis plaadid seal on ja loome mingi korralikuma süsteemi, millised plaadid jäävad autosse, millised kausta ja mis üldse prükkarisse lendavad.

Esimest plaati ei loe cd-mängija välja......prükkarisse! Raadiost tuleb Juulikuu lumi, Sirelin röögib kõva häälega kaasa: seisan paljajalu rannaaaal......Uku vehib oma toolis niisama diskot teha :D

Võtame suuna Narva maanteele, plaadi pealt tuleb mingit hip-hopi.....jama, klõbistan lugusid edasi. Sirelinil jäi ilmselt kummitama, kõvasti ja valesti: sinu jaoks see pole pimeeeeee......

Uus plaat! Mingid parimad lood akordioni esituses, jumalast lahe.....kõla oli selline ja muusika ka, et meile mõlemale Jansaga tulid kohe Kiire ristsed meelde :D selline hea tuju ja huumori plaat, täpselt selline mulje jäi, nagu muusika tulekski sellest vändaga ja toruga grammofonist, nagu Kiire ristsetel....Lati Pats!

Järve ääres, kuhu plaanisime minna, polnud kuskile parkida ja seal oli üks tundus, et suht joogine seltskond juba ees. Ok, kimame edasi, vaatame, kuhu tee viib.
Plaadi pealt tuleb Alanis Morrisette....no see plaat jääb küll autosse!
Vahepeal natuke 80-te hitte ja r'n'b love songe (krt, kust ma selle 'and' märgi siit klaviatuuri pealt saan???)....ökaa, see mulle küll ei meeldi....

Sirelin ajab oma joru: juulikuus lumi on maaaahaas.....

Opaa, siit läheb mingi metsatee, keerame sisse, mingi vesi helgib vastu. Soodla veehoidla, metsa sees, imeilus loodus ja vaikus selline, mis teeb kõrvadele peaaegu et haiget. Muusika kinni, kuulame vaikust parem.

Hei, siin on mustikaid! Võtsime kohvitopsi kaasa (tühja, mammude jaoks) ja läksime metsa. Lastel tekkis arutelu, mis saab siis kui karu tuleb. Sirelin leidis ideaalse lahenduse: siis anname talle mustikaid. Sestpeale Uku enam ühtegi mammu suhu ei pannud, pistis kõik topsi, mõmmi jaoks :) Tops sai hästi kiiresti täis, kuigi mustikad olid pisikesed (näha oli, et seal on masinaga käidud marju korjamas). Leppisime kokku, et viime mammud koju ja teeme moosi, sest ilmselgelt ükski karu meie juurde tulla ei tahtnud.....saame moosisaia süüa.

Müristab! Uuesti! Lahe....Sirelin arvas, et nüüd hakkab vinge torm.
Kui auto juurde jõuame, hakkabki sadama, ja mitte niisama vihmakest, vaid ikka sellised teelusikatüiesuurused piisad tulevad.....Jansa paneb telefonid autosse, et need märjaks ei saaks. Mina ajan käed laiali ja keeran näo ülespoole....tilk....tilk....tilktilktilktilk.......Sirelin vaatab mind kui ogarat, Uku kilkab, et vesi sajab pähe....Jansa võtab mul ümbert kinni....musi....veel....oeh, meile mõlemale meeldib vihmane ilm.
Lähme jalutama....vihma ladistab nii, et nähtavus on nullilähedane. Sirelin laverib ettevaatlikult lompidest mööda, aga Uku kaifib täiega. Sandaalides kappab läbi lompide nii, et vett ja pori lendab, viimasesse lompi käib kõhuli. Sirelin ka lõpuks muutus julgemaks ja proovis mõned lombid läbi :D

Nalja oli kõigil nabani, Ukul endal muidugi kõige rohkem. Auto juures avastasime, et Ukul on mingist iks-ajast veel vahetusriided autos olemas. Super! Kuivad riided selga ja autosse. Sirelin kooris end alukateni paljaks ja pani minu dressipluusi selga.

Planeeritud piknikku pidasime autos, jõime kohvi ja limpsi ja nautisime miljonivaadet järvele.....beautiful!

Tagasi sõites hakkas päike jälle paistma....mina aga leidsin mingi Best Christmas song plaadi. Päris pika maa sõitsime jingle-bell`ide saatel Tallinna poole....Rudolph, the red-nose reindeer, he had a very shiny nose....tamparamparampampmampaa....

Arutasime, et järgmise väljasõidu teeme Jägala-Joale....ja opaa...teeviit näitas varsti Jägalasse. Panime sellest esimese hooga mööda, väike tagasipööre ja plaanimuutus: lähme koha Jägala joa juurde. Uku oli vahepeal magama jäänud...

Väike seiklus Jägala kandi metsade vahel ja pisike juhatus kohalikult külamehelt ja kohale me jõudsimegi. Juga oli ilus ja rahvast oli päris mitu. Osad ujusid lausa joa all. Sirelin arvas, et tema tahaks jalgupidi vette minna, et vaadata, kas vesi on soe....no mis meil selle vastu olla sai, niikuinii oli ta juba aluspükste väel. Nagu arvata oli, sai õige ruttu varvaste märjakstegemisest ülepeasuplus:D

Koju sõitsime magava Uku, läbimärja Sirelini elevuse ja Austraalia aborigeenimuusika saatel.

Parim päev, mis olla saab, ja moos sai ka imemaitsev.