8. mai. 2009.
Ilm oli suurepärane, just selline, millega oleks tahtnud olla tööl või kodus või ükskõik kus mujal, aga mitte koolitusel!
Ma ei tea, miks ma tol hommikul Sulle helistasin. Vist seepärast, et eelmisel õhtul olid Sa helistanud mulle ja ütelnud, et tuled Tallinnasse. Selle kõne lõppes tõdemusega, et kuna mul on koolitus, ei saa ma Sinuga kohtuda. Järgmisel hommikul võtsin miskipärast telefoni ja helistasin Sulle....mul oli ju koolituse keskel lõunapaus...tund aega.
Loengus istuda oli põrgupiin....eriti pärast seda kui olin Sinult saanud sõnumi, et oled kohal.
Kui paus tuli, olin lennates majast väljas. Nägin Sind hetk enne kui Sina mind. Istusid seal kivil, hallis pintsakus, päevitunud...ma ei mäleta, kas puudutasin Sind, mäletan, et oleksin tahtnud seda teha. Tundus, nagu poleks vahepealset kümmet aastat olnudki, nagu ma oleksin Sind näinud alles eile...nii tuttav, turvaline ja hea...Tollest hetkest ma teadsin, et olen kadunud...
Sa kallistasid mind. Mu süda oli ma ei tea, kus...igal pool, see tahtis rinnast välja hüpata...
Istusime kohvikus. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga see polegi oluline, Sa olid seal. Ja mina ka. See oli mu elu kõige lühem tund.
See oli päev, kust alates otsustasin tegutseda oma südame soovi järgi. Ma oleks olnud nõus ükskõik millise suhtega, midaiganes Sa välja pakud....pikamaasuhe, teise naise kõrvalt, midaiganes. Ole ainult minuga! Las ma tunnen seda tunnet, nagu neid kümmet aastat poleks olnudki. Hiljem tuli välja, et süda ei valetanud. Sa pakkusidki mulle suhet...kaugelt rohkem kui ma oleks julgenud uneski loota või oodata. Sa pakkusid ennast mulle....kooseluks, üleni, päriseks...Lohutusauhinnast sai peavõit. Ja möödunud kümme aastat kadusid vahepealt nagu neid polekski olnud.
Armastan Sind!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar